Otsimise ja ostmise lugu

Olen sirvinud juba mõnda aega blogisid, milles jutustatakse vana maja taastamise lugu. Mõnes mõttes olen sealt inspiratsiooni saanud ja ka mõned ideed võibolla oma maja jaoks näpsanud, kuid eks see olegi ju ideede autorite soov, et neid kasutataks ja et need teistelegi meelt mööda oleks. Vähemalt mul oleks hea meel, kui kellelegi mõni minu idee meeldiks ja seda kasutaks.

Siin on mõned pildid meie maja otsimise päevadest. Milliseid me kõiki ei vaadanud, kuid kuskil ei tekkinud seda õiget tunnet, millest räägitakse ja mille järgi oma asi üles leitakse.

Tegelikult sai mõte alguse juba 2009 aasta kevadepoole talvel, kui mõtlesime oma pesa muretseda ja küsisime oma korteri väärtust. Siis olid kinnisvara hinnad veel enamvähem, kuid õnneks sai seekord terve mõistus spontaansusest võitu ning lasime mõttel natuke laagerduda. Kui praegu tagantjärele mõelda, siis on ikka mitmed tuhanded kroonid raisku just spontaansuse pärast läinud. Vanemaks saades muutub inimene natuke rahulikumaks:).  Kinnisvara lehekülgedel sai ikka tunde veedetud.

Suvel polnud me ideest eriti kaugemale jõudnud ja suutsime jälle suure hulga raha ära kulutada reisimisele. Kuid kuna me ise ei leidnud kinnisvaraportaalidest õiget asja, siis panime kuulutuse üles sooviga osta midagi, ehk hakkab miski konksu otsa. Ja meil oli õnne. Asjaajamine oli kiire, pank otse loomulikult pidi "sõbrakäe" ulatama ja lõpuks oli ta meil olemas: meie oma Simmi talu.

Taluga tuli kaasa 4 ha metsa, mida oli kord juba harvendatud ja jupp oja, algus nimelt ja 3 ha põldu ka, mida harib üks külamees, külvab sinna vilja ja koristab ka. Me maksame rõõmsalt maamaksu ja kuna me ise põldu ei kasuta nagunii, siis andku minna, vähemalt on hea, et põld on haritud.

Sügisepoole suvel saab sealt viljapäid korjata ja üle põllu loojuvat päikest vaadata.