Pliita ehitus

Puupliita ehitus sai siis ette võetud 2010 suvel augustikuus eesmärgiga tagada majale mingigi kütteallikas, sest vana pliidi koos soojamüüriga ja ahju olime me jõudnud välja lõhkuda. Siin pildil tegeleb soojamüüri eemaldamisega mu hea ja alati abivalmis äi. Püüdsime nii vähe tolmu tekitada kui võimalik. Pliidi ja soojamüüri lõhkumine oli ka esimene töö, mis sai ette võetud juba kaks kuud peale maja osmist. Aga jama oli selles, et väljas läks muudkui külmemaks ja kuna ei pliit, ega ka ahi polnud just oma parimas vormis, siis ega seal kütta ei saanudki. Ahju ma tegelikult paar korda kütsin, kuid ega ma eriti ei julgenud ka.

Nu ja siis 2010 augustis sai pliita ehitus ette võetud. Eelnevalt olin lugenud hulgaliselt materjale pliitide ehitamisest ja üldse potsepa tööst, kui Arvo Veski raamat julgustas mind tegutsema, sest seal ta oli öelnud, et puupliita koos soojamüüriga peaks igaüks ise oskama valmis ehitada ja et nii keeruline see ka ei ole. Ehitusfoorumist sai muretsetud komplekt pliidi metallosi, mis läks mulle maksma 1000 eeki kokku, mille sees oli pliidi raud, ääreraud, praeahi koos nelja panni ja seal sees oleva rasvaga, pliidi uks, mõni tahmatops, keeduplaadid jne. Ühesõnaga kõik vajalik. Pliidi ehitamiseks vajalikud tugirauad olin säästnud vana pliidi lammutamisest. Netis surfates leidsin ühe pildiseeria koos õpetustega pliidi ehitamisest (muuseas naisterahva tehtud), nii et poest oli vaja ainult tuharest ja ahjusegu osta. Ka šamotte oli ahju lammutusest piisavalt, et neidki polnud vaja juurde osta. Kuna ma otsustasin kasutada pliidi ehitamiseks vana pliidi ja ahju lammutusest järele jäänud kive, siis oligi materjal koos. Kuna majas polnud elektrit, siis elektritööriistad olid välistatud. Ehitamist alustades polnud mul veel aimu, kas ma ka kuhugi väla jõuan. Üks asi veel, et ehitamise üks tingimus oli, et teen pliidi ise, kasutamata kellegi teise abi (v.a. mu pere muidugi).

Kõigepealt sai valatud pliidi vundament, siisse panin mingit traati ka armatuuriks. Vundamendi augu kaevamise käigus tuli välja jube suur roti pealuu ja suured käigud. Seda pealuud hoiame nüüd nagu reliikviat. 

Siin on tegemist juba järgmise nädalavahetusega, kuna vundament pidi kuivama ja seetõttu andsin talle ilusti nädala kuivamiseks.

Pliidi jalgade esimene rida on maas ja nagu näha, on nad seest tühjad. Ilmselt järgmine mees, kes selle pliidi ära lammutab, saab teada, mda ma sinna jalgade sisse peitsin. 

Jalad on võtmas päris ilmet.Kuna ma ei saanud kasutada elektritööriistu, siis pidin pliidi nurga jaoks toksima serva "ümaraks" pottsepahaamriga.  

Neli rida valmis ja pliidi põhi ka. Tugirauad said natuke valesti, kuid hilisem performance pole valesti paigaldatud raudadele kuidagi viidanud, seega ei pea seda eriti oluliseks.

Põhja tarvis on ka esimene metallosis ehk tahmaluuk kinnitatud. Elina sai ülesandeks kõik metallosad ilusti mustaks värvida. Välja arvatud pliidi raua muidugi.

Praeahju paigaldamine oli omaette sündmus, sest nüüd võis igaüks aru saada, et ehitatakse pliiti (meetodite üle ei vaielda).

Selle pildi valisin seetõttu, et siin on näha mu ehituse "manuaal" ehk 11 lehekülge väljaprinditud pilte ja õpetusi. Samuti on siin kuju võtmas kolle ja koldest pasitavad ka šamotid, mis sinna hunnikusse laotud.

Nüüd võib öelda, et "lapsuke" on 3 kuune. Kõik olulised osad on eristatavad. Ukse peal oleva laua eesmärk on pliidi ust paigal hoida, et ta eest ära ei kukuks. See sai sinna pildistamise ajaks pandud.  

Siin on pliidi ääreraud ka juba paigas. Tegelikult katsetasin, et kas pliidi mõõdud on ikka sobivad. Mitte, et ma oleks umbes ehitanud vaid aegajalt oli tarvis katsetada. 

 

Siin on pliidiraud juba nii paigas, et ma seda enam ei näpi.

Esimene tuli pliita all. Jubedalt ajas sisse, aga selle ajan puhtalt palava ilma ja liiga nurgelise ajutise lõõri kaela, mille ma pliidi taha ehitasin, kuna soojamüüri ma sel suvel ehitama ei hakanud. Kaks nädalavahetust võttis aega, et aru saada, miks tõmme nii kehv oli. Tegelikult oli tõmme väga hea, kuid sisse ikka ajas. Jälle sai tunde veedetud ehitusfoorumis, et asjale pihta saada. 

Pliit sai ehitatud vana koha peale ja soojamüür tuleb ka sinna. Leso oleks tahtnud ka, kuid vaatame, ruumi ja aega on vaja. Enne on veel palju olulisemaid asju teha.







2011 tahaks korstna korda teha. See oli ikka päris jube 2. korrusel.

Õu

 Kuna ma kirjutan seda blogi tagantjärele, siis ma täpseid kuupäevasid muidugi ei mäleta, kuigi piltide metaandmetest on võimalik ka ajad välja otsida. (Aga ma olen selleks liiga laisk ja ma vaatan samal ajal Eesti laulu valimist. Mu meelest on selleaastased lood  täpselt samasugused, kui eelmiste aastate omad. Ja tunnustust väärivad kõik. Ometi hoian ma ikkagi ühele ka põialt.)

Piltidel on siis näha majatagune õu sellel hetkel, kui otsustasime kibuvitsavõsale sõja kuulutada. Arhiivis sobrades ei leidnud täpselt sama nurgaga pilti, kuid tähelepanelik vaataja tunneb erinevuse ära, sest mõlema pildi paremas küljes on needsamad kask ja tamm. Väikeseid tammesid on hoovi peal üldse palju, kuna sinna olid taimeosakesed rahulikult 25 aastat segamata langenud ja keegi ei olnud neid seganud rahulikult mullaks saamast ja tugevamad seemned ajasid julgelt oma võrsed üles ja tekitasid sellise mikrodžungli sinna.

Siin on veel üks pilt praegusest ja palju meeldivamast olukorrast.

Otsimise ja ostmise lugu

Olen sirvinud juba mõnda aega blogisid, milles jutustatakse vana maja taastamise lugu. Mõnes mõttes olen sealt inspiratsiooni saanud ja ka mõned ideed võibolla oma maja jaoks näpsanud, kuid eks see olegi ju ideede autorite soov, et neid kasutataks ja et need teistelegi meelt mööda oleks. Vähemalt mul oleks hea meel, kui kellelegi mõni minu idee meeldiks ja seda kasutaks.

Siin on mõned pildid meie maja otsimise päevadest. Milliseid me kõiki ei vaadanud, kuid kuskil ei tekkinud seda õiget tunnet, millest räägitakse ja mille järgi oma asi üles leitakse.

Tegelikult sai mõte alguse juba 2009 aasta kevadepoole talvel, kui mõtlesime oma pesa muretseda ja küsisime oma korteri väärtust. Siis olid kinnisvara hinnad veel enamvähem, kuid õnneks sai seekord terve mõistus spontaansusest võitu ning lasime mõttel natuke laagerduda. Kui praegu tagantjärele mõelda, siis on ikka mitmed tuhanded kroonid raisku just spontaansuse pärast läinud. Vanemaks saades muutub inimene natuke rahulikumaks:).  Kinnisvara lehekülgedel sai ikka tunde veedetud.

Suvel polnud me ideest eriti kaugemale jõudnud ja suutsime jälle suure hulga raha ära kulutada reisimisele. Kuid kuna me ise ei leidnud kinnisvaraportaalidest õiget asja, siis panime kuulutuse üles sooviga osta midagi, ehk hakkab miski konksu otsa. Ja meil oli õnne. Asjaajamine oli kiire, pank otse loomulikult pidi "sõbrakäe" ulatama ja lõpuks oli ta meil olemas: meie oma Simmi talu.

Taluga tuli kaasa 4 ha metsa, mida oli kord juba harvendatud ja jupp oja, algus nimelt ja 3 ha põldu ka, mida harib üks külamees, külvab sinna vilja ja koristab ka. Me maksame rõõmsalt maamaksu ja kuna me ise põldu ei kasuta nagunii, siis andku minna, vähemalt on hea, et põld on haritud.

Sügisepoole suvel saab sealt viljapäid korjata ja üle põllu loojuvat päikest vaadata.